Big city life

Hello sõbrad! Sirli siin pool. Suured vabandused, et pole väga ammu arvuti taha saanud ja miskit meie elust kirjutanud.

Elame hetkel Sydneys millesse mõlemad oleme ära armunud, sest see on IMELINE :) plaanime siia jääda kuni septembri lõpuni ning siis ootab meid ees Tai kuum päike ja kui kõik plaanipäraselt läheb, võib meid juba oktoobris-novembris Eestis kohata :)

Sydneyga oleme juba päris ära harjunud, ainuke asi mis on puudu on oma kodu. Ega see hosteli-elu nii hull polegi, ma lihtsalt vihkan kohvris elamist ja vahest tahaks lihtsalt üksi olla aga see on võimatu, sest keegi on ikka koguaeg toas sahistamas. Hetkel on meil õnneks väga toredad toakaaslased ja isegi üks eestlane! rääkisin hommikul Liisale oma reedeõhtustest seiklustest ning ei arvanud, et keegi aru saab, aga ta oli meil kõrval ja küsis akulaadijat :D Eestlased ikka igal pool! selle üle on mul ainult hea meel, tore on vahel kellegiga oma salakeeles rääkida :)

Nonii- räägime tööst ka siis natuke. Graafikud on meil täpselt nii erinevad, et näeme Liisaga üksteist 2-3 korda nädalas ja me elame samas toas. Mina leidsin endale E-R töö, alustan hommikul vara ning saan ära juba enne nelja ja Liisa alustab hiljem ja lõpetab töö, kui mina juba unne olen vajunud. Kahju on muidugi aga õnneks Liisal on tihti pühapäevad vabad või kui ta laupäeval 11 paiku hostelisse jõuab saame välja minna ja midagi teha, alati leiab võimaluse :P

Liisa on väga rahul restoraniga, kus ta praegu töötab, kui ta kunagi aega saab et blogida, kirjutab lähemalt, mis teeb jne. Tahaks sama ka enda töö kohta öelda, et olen rahul, aga tunnen et ikka midagi puudu. Ma töötan kohvikus, nagu eespool mainitud esmaspäevast reedeni, aga alustan natuke liiiga vara hommikul.. Töö iseenesest raske pole- teen võileibu ja meil suht lihtne ja väike kohvikumenüü. Kõlab nagu hea töö, aga ma ei õpi seal mitte midagi, ei saa mingit kogemust ja see hommikul vara ärkamine ei meeldi ka ikka karvavõrdki :D Palk on normaalne, aga ma tunnen et suudan rohkem. Tahaks ikka kuskil restos tööd teha, asju juurde õppida ja endast kõik anda. Aga kuna töökaaslased juba nii kalliks saanud, ei tahaks üldse sealt ära minna aga ma arvan, et pean midagi muud endale otsima. Eks näeb, mis saab :)

Aga jep, rohkem nagu midagi huvitavat polegi juhtunud. Kodu ikka natuke igatseme, aga ma arvan et ei tahaks praegu kuskil mujal olla..Kahju ainult, et eurovisiooni see aasta ei näe, ma ikka suur fänn iga aasta olnud :D

Aga igatseme ja armastame teid kõiki! Uskumatu kui kiiresti see peaaegu juba 8 kuud on läinud, niiet natukene veel! Olge ikka mönusad ja üritame teid ikka kursis hoida oma tegemistega, aga ei saa midagi kindlat lubada :D kallid-musid

Wentworth-Melbourne-Sydney

Mul on veel mõned tunnid wifit alles, ehk ma pean kirjutama. See lause kõlab kindlasti väga debiilne eestlastele aga tõesti, wifi ei ole piiramatu, meie lihtsalt elame hästi oma metsade vahel :D 

Igaljuhul oleme me omadega lõpuks välja jõudnud Sydneysse. Farmis tulime ära neljapäeva hommikul. Kolmapäeva õhtu veetsime veel mõnusalt ja rahulikult oma teise farmiperega koos, tegime Sirliga kõikidele kooki ja olime armsad. 
Neljapäeva hommikul hakkasime sõitma Melbourni poole, bussi ja rongiga. Terve tee ja tegelikult terve nädalavahetus oli ikka nii kurp ja segadust tekitav, me ikka harjusime oma maaeluga nii ära, see oli meile nagu üks suur safe mull kus me elasime ja nüüd meid kisuti sealt jõuga välja ja me peame jälle täiskasvanuteks hakkama. 
Melbourne jõudsime me sama päeva õhtuks ehk neljapäeval ja läksime ära pühapäeval. Oleks pidanud reaalsuses kohe Sydneysse minema, sest tegime lihtsalt lebotamise aja endale sinna mida me reaalsuses väga ei nautinud ja lihtsalt palju raha raiskasime, ehk shoppasime natuke, reedel käisime väljas, mis oli täitsa jama. Laupäeval oli ilm nii kehva, et ei osanud teha midagi, lõpuks võtsime ennast kokku ja käisime Sealife muuseumis, mis oli täitsa vahva tegelikult :D Ja pärast seda Nando's söömas kus saab maaaaailma kõige paremat kana, parem oleks, et see eestis ka oleks kui tagasi jõuame.
Pühapäev oli tegelikult väga tore, farmist üks Kanada tüdruk oli see aeg juhuslikult Melbourne'is ja saime temaga kokku, ja siis see meie vana toakaaslane Hollandi tüdruk Jill oli ka Melbourne'is ja veel meiega samas hostelis ja peaaegu, et toanaaber :D Igaljuhul, pühapäeva veetsime nendega koos ja käisime mööda linna kolamas ja söömas ja ajasime niisama juttu, väga tore oli.
Õhtul kella seitsmest läks meil juba järgmine buss Sydneysse, ootas 12 tundi bussisõitu, tundus ikkka väga hirmutav, sest mul on siiamaani sellest lennust trauma mis kes kestis 13 tundi ja oli londonist-hongkong'i, aga tead see läks valutumalt, kui ikka aknast välja näed siis on pea natuke selgem. Aga magada siiski väga ei saanud, mõned tunnid võibolla kokku ja seda ka pool unes :D Hommikuks olime me igaljuhul Sydneys ja hakkasime kohe hostelit otsima kus end siis lõpuks kerra saaks tõmmata. Hosteli me leidsime, odava ja toreda - maze hostel. Aga kus sa selle magamisega, tuppa saime me alles kell 2 päeval :) Ma pole ammu nii väsinud olnud, me keha ei töödanud enam lihtsalt, õnneks saime me selle aja ootada hostelis, ehk siis mingi 7 tundi passimist. Käisime pesus ära ja otsisime poe ja tegime süüa ja nii me seal olime. Ükshetk keset tänavat jooksin kokku ühe poisiga kes meil farmis oli tuli välja, et ta ka samas hostelis ja veel, et peaaegu meile naaber. Üldse on meil pool hostelit vist Sydneys, niiet ajeeee meil on juba sõpru siin! :D 
Sydneys oleme hoolega tööt otsinud ja täitsa edukalt, mul oli kaks proovipäeva juba kirjas ja sirli läheb täna intervjiuule. Eks ole näha mis saab :)

Sydneysse plaanime me üldse natukeseks settle down'ida, tahaks mingi oma pesakese leida ja mõned kuud töötada ja ehk siis näeb mis saab, võibolla, võibolla võib meid varsti leiba söömas jälle näha natukeseks ajaks :D 

Ja kas te kujutate ette kui suur Austraalia on või, ma küll ei kujuta. Igaljuhul praegu me oleme trippinud Perthist-Sydneysse, mis on kuskil 4000km, polegi väga hull aga kui seda võrrelda, nüüd sellega, et sama maa on Eestist Portugali, siis kurat on ikka suur riik ja meie oleme läbi käinud umbes pool või natuke alla, ehk teine ring oleks veel :D 

Ja ma jälle ei luba midagi, kirjutan kui kunagi wifit jälle saan ja elu põnevaks läheb :D 

Is it too late now to say sorry ?

Sorry, sorry! Annan vabatahtlikult loa ennast nüüd piitsutada, sest pole te meist kuulnud üle nelja kuu. 
Juhtunud on vahepeal oh hirmus kui palju ja ma olen nii kurb, et ma ennast vahepeal kokku ei võtnud ja kõigest ei kirjutanud. Ma ei teagi kuskohast alustada aga kirjutama ma pean, sest oleme omadega hetkel Sydneys ja võtsin tervelt 4 dollari eest endale wifi paketi päevaks arvutisse, et teile kõik ikka kirja panna ja natuke rohkem, et nüüd töö leida. Aga kõigest varsti. 

Kuhu ma siis jäin. Mäletamist mööda 6.jaanuri hommikul ootas meid sõid linnast Adelaide väikelinna Mildura mis jäi nii umbes 5-6 tunni kagusele sisemaa poole. Milduras korjas meil peale noor mees nimega Chris, kes oli üks working hosteli töötajatest. Veel me kuskuures ei teadnud, et me working hostelisse lähme. Me arvasime, et meid ootab keset põldu mingi farm kus nüüd keset lehmasid ja heina elama peame. 
Mildurast sõitsime kusagil 30km veel väiksemasse kohta nimega Wentworth millest sai meie uus kodu umbes 3,5 kuuks. 

Koht oli esmapilgul täitsa armas, pood, mõned söögikohad, kaks baari ja ilus kodune koht. Tuppa sattusime alguses ühe saksa tüdrukuga - Bibi või Birgit ja paariga Inglismaalt. Jah, meil olid seal väga mixed toad, tüdrukud, poisid, paarid ja kõik võimalikku pidi. Selle aja sees käis meil ikka palju inimesi läbi, saksa tüdrukuga jäime terveks selleks ajaks kokku. Vahepeal olid seal kaks hullu poissi oma sõpradega Wales'ist, pidu käis hommikust õhtuni ja rahu polnud. Nad visati umbes 5 päeva pärast saabumist välja :D Pärast seda tuli meie tuppa üks Inglise tüdruk, kes oli seal ainult 1 päev ja kadus, ma isegi ei mäleta mis ta nimi oli. Siis tuli me tuppa veel üks saksa tüdruk, kes oli väga veider ja jäi meiega nii kuuks ajaks või kolmeks nädalaks. Vahepeal kolis sisse veel üks tüdrul Jill kes oli pärit Hollandist. Väga vinge tüdruk. Tema jäi kahjuks ainult nädalaks aga teed viisid meid veel kokku :)
Ja peaaegu, et viimased olid kaks üli vinget tüdrukut jällllllle Inglismaalt ( te ei kujuta ette kui palju neid on siin ) Ellie ja Saraa. Nendega olles oli lõpuks see hea toa tunne sees, suurepärased toakaaslased ja niipalju vingeid aegu. Ja kõige viimastena kolisid meie tuppa need kaks sama poissi kellega me Adelide'is tutvusime ja tänu kellele me üldse sinna jõudsime ja oma farmipäevad ära tegime. Elu misssugune. 

Kus ma nüüd alustan? Töö!
Töö saime me juba kaks päeva pärast saabumist. Tulime eneselegi teadmata kõige kuumemal ajal. Nii igatpidi. Kõige rohkem tööd farmides ja kõige kuumem ilm. 
Saime tööd alustuseks apelsinifarmis korjajatena. Esimene päev oli paras tsirkus ja kogu ülejäänud aja tegelikult ka. Väljas oli esimene 1,5 kuud igapäev pärast 12 päeval 40 kraadi sooja. Vett jõid päeva jooksul kindlasti oma 5 liitrit ja rasv sulas aga samas sõid ka nagu täismees :D Füüsilise töö rõõmud + austraalia kuumus. Tööd alustasime ühel hommikul kuue teise backpackeriga. Mina ja Sirli olime ainukesed, kes kuu aega seal vastu pidasid. Töö polnud tegelikult raske, võib öelda, et oli hetki mis olid tegeliult vägaga nauditavad - iga hommik ärgata enne päikse tõusu ja näha kuidas maa tegelikult ärkab, ''üles ärgata'' apelsini põldude vahel mis meenutasid mulle iga hommik Kalevi apelsini lutsukate lõhna ja teha tööd ja mõelda tõesti oma mõtteid. Kogemus ta oli, raske aga siiski miskit mida meenutada. Ainuke asi mis seda ilu summutas oli palk. Me arvasime, et me lähme farmi ja teenime /säästame miljoneid. Reaalsuses pole ma kunagi nii vaene olnud. Korjamine oli piecework, ehk sa teenisid niipalju kui töötasid. Aga et teenida pidi sul oleme hea tiim ja hea ilm - mida meie kogesime vaid üksikud korrad :D Apelsinides ei saa sa üksi töötada vaid pead kõike tegema 2,3,4 või 6 inimese tiimides, ehk raha läheb jagumisele. Ja ühe bin'i eest said sa närused 30$ ja need binid väiksed ei olnud. Kunagi ei teadnud sa mis apelsinid ka sind ootavad. Mõnikord oli head puud, mida tühjaks korjata olid lust, bin'id täitusid iseenesest. Ja teinekord korjasid sa 40 kraadiga 7 tundi järest apelsine mis olid välimuselt mandariinid, aga töö pidi ära tegema. 
Nädalas teenisime me alla 300$ , oli ka nädalaid kus saime vaid 260$. Rendi peale läks hostelis umbes 200$ ( Ahjaa, unustasin rääkida mis asi see working hostel on, igaljuhul sa maksad neile natukene kopsakama summa üüriks ja nemad kannavad hoolt selle eest, et sul töö oleks, otsivad selle ja sõidutavad sind , kuigi bensiini eest pidime me maksma lisa 6 dollari iga päev, röövlid ) ja siis meil jäi nädala toidu rahaks 60$, tegelikult 50$ sest reedeti ostime me endale paki Gooni ( austraalia püha jook, vein mille 4 liitrit maksab 10 $ ja teeb siin hästi purju ja järgmisel päeval kõige hirmsama hangoveri ) Ma ei tea kuidas aga hakkama me saime. Ulgusime küll vahepeal, et mis Australian dream see on aga mis ei tapa teeb tugevamaks. 

Working hostelis veetsime me aja koos tipphetkedel umbes 85 backpackeriga, ja oeh seda aega, pisar tuleb ikka silmanurka sest me Sirliga teame , et see aeg ei tule mittttte kunagi enam tagasi ja ainult meie kaks mõistame seda. Me olime jällle nagu lapsed aga täiskasvanud lapsed. Need lõputud nädalavahetuse peod jõeääres gooniga, ujumised, grillimised, hosteli inimestega olemised. Ma ei suudaks neid mitte kunagi kirja panna nii, et seda teistele edasi anda. Aga kõigist nendest inimestest ei saanud lõpuks lihtsalt sõbrad vaid täitsa teine pere. Sest nad kõik tegid seda täpselt sama asja läbi ja kogesid kõike sama mida meie. Ausalt võin öelda, et ma poleks seal farmitööpeal paari nädalatki vastu pidanud ilma nende kõikide toredate inimesteta, sest sa teadsid, et sa pole ainuke. 

Oeh, ärme liiga emotsionaalseks ka mine. Tööst ka natuke. Kui me olime teinud 25 päeva, pidi olema me viimane päev apelsinides, sest läksime Emmale ( teine working hosteli töötaja ja Chrisi tüdruksõber ) kaebame, et me enam ei jaksa, meil pole raha ja pole motti seda teda ja me tahaks palju hardimalt töötada. Siis ta pakkus välja, et saame esmaspäevast viinamarju korjama minna, olime rõõmsad ja nautsime oma viimast päeva apelsinides. Kus sa sellega. Tund aega pärast töötamist krabas mu farmer mind kõrvale ja tegi ahvatleva pakkumise. Kõrval apelsini tehases on pakkijat-sorteerijat vaja nädalaks ajaks. Arutasin kaks sekundit Sirliga ja olin nii kahevahel, sest meid ootas esmaspäevast viinamarjades töö ja seal me oleks saanud paarina töötada aga samas kasvõi nädala hourly-paid job tundus nii ahvatlev ja nii ma siis läks, istusin farmeri golfi auto peale ja tehasesse ta mind viis. Pärast 15 minutit sorteerimis masina peal olemist sain ma aru, et ma olen fucked ja see on kõige raskem töö mis ma teinud olen. Ma ausalt ka tahtsin nutta, sest mu selg tegi mulle põrguvalu, sest see lint oli väga ebamäärase kõrguse peal ja teiseks polnud mul õrna aimugi mis ma teen, sest seletati mulle töö ära 2 sekundiga, austraalia aksendiga ja keset möirgavaid masinaid. Aga surusin oma emotsioonid maha ja selle päeva ma seal teadmatuses vastu pidasin. Päeva lõpuks, suureks üllatuseks olid nad minuga nii rahul ja rõõmsad ja ütlesid, et esmaspäeval tagasi tuleks, tööd on neil mulle anda kuni mu saatuslikud 88 päeva on tehtud ja pealekauba võisin Sirli ka veel kaasa võtta. No halleluuuja, eesti tüdrukud on ikka ühed hard workerid. Ja sinna me jäime 88 päeva oli koguaeg töö olemas ja õnn oli meiega. Küll me kirusime neid apelsine aga näed elus alati vaev lõpuks tasub ära. Ajapikku sai pakkimises-sorteerimises ka äsi käppa ja päevad läksid kiirelt. Lõpu poole küll hooaeg sai läbi ja siis jäime meie ülesandeks kõik masinad ära puhastada ja seda tehast koristatakse kord aastas, ehk te võite ette kujutada mis vabandust väljenduse pärast aga mis sitt seal oli, no ausalt, ma ei leia puhtamat sõna selle jaoks :D . Ma reaalselt ka nühkisin omal sõrmejäljed maha, võin nüüd panka minna röövima. Töö oli väsitav aga mitte midagi ületamatud, samas ka mitte midagi sellist, mida uuesti teeksin. Ja katsugu veel mõni vana inimene mulle öelda, et ma olen laisk tänapäeva noor kes pole tööd näinud, oiblinn :D 

Farmipäevad tegime ära tegelikult väga kiirelt natuke alla 3,5 kuu. Muidu peaks arvestama nii 4,5 kuud aga me olime tõesti õnnega koos ja kõik laabus siiski hästi.

Ma tahaks veel niipalju vingeid asju kirjutada aga mu peas jookseb lihtsalt miljon mõtet ja ma ei tea mida kokku panna. Homme panen pilte siia ja ehk siis saan natuke juttu ka juurde, muidu raske tühjalt seletada. 
Igaljuhul ma jätan selle posituse praegu nii, homme laen pilte siia telefoniga ja räägin iga ühe juurde mõne loo. Loodan, et see pikk postitus annab natuke aimu mis ma läbi elasin ja ehk saate midagi mu jutust aru ka, ma ei saaks :D 

Ja ma ei luba enam mitte midagi :D aga kui minu tragi Liisa jälle välja tuleb siis ma kirjutan kuidas meil farmist ära tulime ulgudes, nädalavahetuse Melbourne'is veetsime ja omadega Sydney'sse jõudsime kus nüüd mõneks ajaks paikseks plaanime jääda. Me muideks lähme juba pärast 1 päeva Sydneys olemist homme mõlemad intervjiuule ja mina proovipäevale, niiet pange pöidlad pihku! x

How we got real Australian experience

Oeh, ma nüüd ei teagi kuskohast alustada :D Adelaide's me oleme aga siia jõudmine oli meil ikka lõpuks paras komöödia ja me ikka oleme nii õnnelikud, et kõik meie jaoks nii hästi lõppes.

Tripiga alustasime siis kolmapäeva hommikul. Käisime poes ostsime vajalikud asjad roadtripi jaoks (madrats, pump, toolid, söök, noad-kahvlid, termosed jne). Perthist täielikult startisime umbes 12-1 vahel. Saime kusagil 200-300 km sõita ja auto hakkas streikima, eks ta polnud nii pika vahemaaga harjunud ja mootor tahtis üle kuumeneda, ajasime teeääres paari kohalikuga juttu ja saime auto osas jälle targemaks, valasime ikka aegajalt jahutusvedeliku või vett ja sõitsime edaspidi aeglasemalt nii 80-90 ringis. Enamus aja oli sellel teekonnal lubatud 110km/h. Ja ega üks tee meie teekonnale jäi ka. 

Esimene päev sõitsime umbes 800 km ja jõudsime natuke enne keskööd Esperance'i. Otsisime vaiksema ja pimedama parkla nurgakese ja vajusime ruttu juba unne. Tegelikult on sellistel aladel autos magamine keelatud ja trahv võib olla päris kopsakas. Öö möödus rahulikult ja saime end välja magatud. 
Algne plaan oli meil natuke kauemaks Esperancei jääda aga no kohe kuidagi see meile ei istunud, koht oli nii väike ja ilm oli kole :D Käisime küll natuke seal ringi seiklemas, leidsime looduse poolest väga kenasid kohti ja isegi farmeritega rääkimas aga igalpool oleks nii või naa töö hakanud alles 4.jaanuar pühade pärast. Täpne aeg meil Adelaide jõudmiseks. Eks me olime oma Perthiga ära ka harjunud juba. Aga kuna oli vana-aasta õbhtu siis mõtlesime ikka poole päevani, et jääme ikka sinna tähistama aga mida aeg edasi seda ebameeldivamaks see passimine muutus seal, olime ju täitsa kodutud ka :D Vahepeal käisime kusagil caravani pargis 5$ eest pesemas ja mõtlesime, et suva, hakkame Adelaide'i poole ikkagi sõitma ja vaatame kuhu välja jõuame. 
Enne seda põrkasime sellisesse kohta nagu Cape la grande mis oli Esperance lähedal üks kena rannake. Tõesti ei ole mu silmad veel nii ilusat kohta näinud. Ja kui palju seal oli kängurusid, terve üks põld oli neid täis, oma 20-30 tükki olid kindlasti koos, see oli vinge vaatepilt! Kahju, et silmad pilti ei saa teha :(

Igaljuhul hakkasime vaikselt edasi trippima, kuna kell oli palju siis jõudsime sõita ainult umbes 250km linna nimega Norseman. Kuna koht oli veel väiksem kui Esperance, siis sinna me tänavale jääda ei julgenud. Politsei pidas seal niivõinaa meid kinni ja pani puhuma, niiet oleks nad raudselt me auto seal ära tundnud. Ööbisime kohalikus caravani pargis ja maksime öö eest 30$ kokku, mõistlik koht, sai pesemas käia ja kõik oli okei. Üle pika aja me aastavahetust ka ei näinud, vajusime kohe magama kui kohale jõudsime. Aga samas mäletamist väärt on see aasta kindlasti, kui tihti ikka sa vana aasta õhtul mööda Austraalia imelist loodust sõidad. Niiet ei kahetse ma midagi ja hommikul ärkasime ka täitsa pohmellita. Avastasime Sirliga, et see oli meil juba neljas aastavahetus koos. Uskumatu kuhu elu sind ikka tuua võib! :)

Järgmine päev ootas meil jälle umbes 800km sõitu ja sirget teed. Lasin Sirli ka vahepeal rooli ja õpetasi teda ka, sain ise puhkust ja tema oma autosõidu hirmust natuke üle. Kui külm ära ei võta siis võib täitsa asja saada :D See õhtu jõudsime kohta nimega Eucla ja ööbisime jälle caravani pargis. Hommikul tegime väike söögi ja asusime peagi teele. See hommik oli meie saatuslik päev :D Olime jõudnud sõita Euclast nii umbes 150km ja olime vahepeal South Australia'sse jõudud. Selle osa tegime vähemalt ära :D Ehk siis me olime täpselt poole maa peal. Adelaide'i oli umbes 1300km jäänud. Aga enam meie Silja ( panime oma auto nimeks Silja, sest ta oli suur, valge ja kole nagu Tallinki laev ) meiega koostööd teha ei soovinud. Tegime peatuse, et Sirli rooli lasta, saime sõita oma 5m ja kaput, käigukast ei tööta. Proovisime ja proovisime aga mis ei sõida on me auto. Olime keset kõrbeala ja levi pole. Pidasime siis esimese auto kinni ja palusime mehel meil kapoti alla vaadata, ega me väga targad selles vallas pole. Ütles kah, et asja tast enam vist ei saa. Kuna nad läksid teisele poole siis said meid vaid niipalju aidata, et lubasid järgmises tanklas inimestele öelda, et me teeääres oleme ja nüüd Adelaide'i poole tahame. 
Meie jäime oma kohvreid pakkima. Pidime nüüd asjad nii tegema, et jätame endale vaid kohvri + seljakott, sest ilmselgelt oleme me nüüd jalamehed ja hakkame varsti edasi hääletama. Ja asju oli meil ikka hirmus palju, mõlemad jätsime pooled asjad autosse. 
Vahepeal oli me auto juures täitsa juhuslikult kinni pidanud üks onuke rekkaga, juba askeldas mul seal kapoti alla ja uuris mis juhtunud. Rääkisime siis kurvalt oma loo ära ja mõtlesime mis nüüd edasi saab. Meie õnneks oli ta just suundmas Port Augustusse poole, kus kohast on Adelaide'i umbes 2-3 h tee. Me olime see hetk nii õnnetud ja täitsa lootusetud et kartmata võtsime pakkumise vastu, kui ta lubas meid sinna ära viia ja sealt bussiga pole enam midagi edasi minna. 
Pakkisime siis ruttu kohvrid kokku, uskumatu kui kerge on sellises olukorras oma asjadest loobuda. Need kõik olid ju tegelikult sellised asjad mida nagunii muidu ei kasuta. Aga hoiad ikka kinni nagu oleks teab mis väärtuslik kraam. Me olime nagu põlevas majas kui saime kaasa haarata ainult vajaminevad asjad. Eks tagantjärgi ikka midagi tagasi igatsed aga mis läinud see läinud, vähemalt ise elus ja terved. 
Ja auto jätsimegi tee äärde, aga ega me ainukesed polnud, sellel teekonnal oli iga 10km tagant mõni auto maha jäetud, sest sinna mingit äravedu pole mõtet korraldada, läheb ikka väga kalliks maksma. Lükkasime auto rohkem teeäärde, panime uksed-aknad lukku ja nii me Sirliga oma teekonda bensiini rekkas jätkasime :D 
Muidugi võib igasuguste hullude otsa sattuda aga seehetk olime me ikka täitsa õnnesärgis sündinud. Ma ei tea mis me oleks teinud, kui see oleks juhtunud keset ööd ja me seal pärapõrgus keset ööd oleksime pidanud olema, või kui keegi poleks appi tulnud või oleksime tõesti mingite halbade inimeste kätte sattunud. Ptui, ptui, ptui, läks hästi. Onu oli väga tore ja sõbralik. Rääkis meile, et tal on meie vanune tütar ja tahab, et keegi temaga ka selliselt käituks kui midagi niisugust peaks juhtuma. Võin lubada, et karma teeb oma töö. What comes around coes around. Häid inimesi saadab ka hea saatus! 
Temaga veetsime autos tervelt kaks päeva, esimesel päeval sõitsime kuni linnani Ceduna. Tal oli meist nii kahju, et ta tahtis isegi hosteli eest ise maksta aga me ei suutnud seda ikka lubada kui ta niigi hea meiega olnud on. Ööbisime Sirliga kohalikus caranavi pargis kämpingus, küll oli hea pärast neid päevi ja öid lõpuks voodis magada, kuuma dušši all käia ja end jälle inimesena tunda. Mõtlesime ikka pikalt tagasi see õhtu, et mis ulmeline päev see on olnud ja uskumatu, et õhtuks oleme me kindlalt soojas toas voodis. Tõsine õnnetunne. 
Aga eks see edasine saatus ikka valutas pead natuke. Mis meid pärast homset saab ja kuhu minna jne. 

Järgmine hommik lubas ta meile kämpingu ette vastu tulla ja sealt jälle sõitu edasi alustada Port Augustuse poole. Hommikul pidime sõitu alustama 6-6.30 vahel. Läksime kohusetundlikult enne kuut ikka tee äärde ootama, 6.45 ja teda ikka ei ole. Väljas oli nii jahe ja lootus hakkas jällle kaduma. Meil ei olnud ta numbrit ka ja mõtlesime juba, et ju siis ta läks ilma meieta. Läksime siis tuppa tagasi, mõtlesime, et ootame kella kahesani ja lähme ise siis tankla juurde tagasi ja hakkame kedagi uut otsima. Saime 5 minutit teki all soojeneda kui kuulsime kõva auto müra - ta tuli! Oeh, kui rõõmsad me olime. Kivi langes see hetk tõesti südamelt :D Ja rõõmsalt jätkasime me jälle oma teed mööda maanteed päike hommikuselt tõusmas. See päev ootas meid umbes viimased 600km linna nimega Port Augustus. Ja siis, mis veel uskumatu, tulid tal vahepeal mingi tööasjad vahele mis viisid ta hoopis Melbourni lähedale, et igaljuhul sõitis ta läbi Adelaide. Kuidas see võimalik on, et meiega nii läks, ma ei tea. Aga selle sama ühe inimesega olime me pühapäevaks kell 16.00 Adelaides. Küll see oli hea tunne! Pärast viit päeva trippisime olime me elusalt ja tervelt Adelaides ja seljataga oli 2700km. Tänasime oma autojuhti, et ta for real me elu päästis. Nii head inimest ootab väga hea elu, soovime talle ikka kõike paremat! :)

Igaljuhul Adelaide'i jõudes otsisime me välja backpacker's hosteli ja siin me tasapisi pühapäevast pesitsenud oleme. Linn on kena aga ikka väiksem ja vaiksem kui Perth. Hostel on väga vinge ja tore. Hind on ka mõistlik, öö maksab 27$ nägu. Nimeks Adelaide backpackers. SOOVITAN! Eile õhtul tegime noortega filmimaratoni, vaatasime kolm filmi järjest. Nendest kaks olid Wold Greek'i osad. Thank god, et ma seda nägin ja thank god, et ma seda enne me roadtrippi ei vaadanud. Meil enne ei olnud tegelikult ikka mingit hirmu nii seigalda siis nüüd tegi see ikka mõtlemise natuke selgemaks. Sest okei, seekord me sattusime hea inimese otsa aga kunagi sa ei või teada kes on järgmiseks. Ja nüüd me tõesti oleks inimesi veel lihtsamalt usaldanud kui muidu. Ma sisu ei viitsi pikalt seletada aga igaljuhul on film ka kolmest noorest Austraalias, kes läksid ka täpselt samale tripile nagu meie läksime, auto läks katki ja sattusid mingi psüho otsa kes väga koledaid asju tegi. Igaljuhul, soovitan vaadata!
Farmiga oli nüüd nii et tööd oli ikka juba vaja kuna ega seda raha kusagilt ei tule kui midagi ei tee, ja eks see tripp tegi ka meid vaesemaks. Saime ühe pakkumise isegi siin mingisse maasikafarmi aga googeldades aadressi see ei näidanud midagi, niiet hell no! :D Sellest filmist oli ikka kasu, jätsime selle pakkumise kohe katki. 
Aga lõpuks läks ikka hästi. Tutvusime siin kahe toreda Inglise poisiga, kes just olid minema ja täna siis läksid Mildurasse mingisse farmi, siit umbes 6h bussisõitu ja juba Victorias. Saime hästi läbi ja lubasid uurida seal töökohta. Ja nüüd ongi nii, et homme hommikul jätame juba Adelaide'iga hüvasti ja asume Victoria poole. Tööd pidi olema ja hea kui juba mingid tuttavad näod ees. Lõpp hea, kõik hea! Kahju muidugi, et autoga nii läks aga kõik juhtub põhjusega, järgmine kord oleme targemad!

Vot, selline seiklus oli meil. Aga me ei kahetse. Kõik rääkisid kui hullud me oleme et me koos selle auto tripi ette võtame ja lennukiga ei lähe aga me ei kahetse midagi. See mida me kõike seal nägime ja kogesime on võimatu muudmoodi läbi teha. On üks vinge seiklus mida kunagi lastelastele rääkida. :D Kartsime küll jah aga ei olnud seal teekonnal midagi ületamatut. Kas või juba see tee läbi kõrbe, kõik rääkisid, et bensiinujaamu pole ja vesi saab otsa ja 50 kraadi on sooja siis ei ole see nii hull midagi. Läänekaldalt läheb tee siiski rannikule üsna lähedalt, jah maastik on teine ja vahepeal tulid juba hoiatavad kaamlimärgid (keda me kahjuks ei näinud :( ), bensiinijaamad on max iga 300km kaugusel, ja ilmaga meil ka joppas, ehk kõik need kolm esimest päeva sadas kergelt vihma ja oli pilves, ehk autoga sõita superlux. Ja me olemegi parajad hullud kahekesi aga sellised me oleme. Kõik lõpes õnnelikult ja mul on siiralt hea meel, et me ikka selle ette võtsime!

Musid, kallid, õhupallid! Luban, et annan varsti teada kuidas me siis farmeritena hakkame saame :D

Last night in Perth

Uskumatu, kolm kuud nagu naksti möödas ja ongi homme minek uue tundmatuse poole. Keegi võiks selle aja ausalt ka kinni keerata, miks kõik niiiii ruttu minema peab :(

Mis meist homme saab, me päris kindlalt ise ka ei tea. Vist lähme kõige kindlamalt ikka Esperance'i linna, mis on Perthist umbes 800km - polegi kõige hullem. Ainult kiidusõnu selle koha kohta kuulnud :) Aga eks homme oleme targemad.

Tegelt oli meil plaan juba täna minna aga viimase hetke mõttena tuli pähe, et võiks Rottnesti saarel ka ära käia enne minekut, ma tegelt koguaeg olen tahtnud sinna minna minna aga ei ole olnud nagu viitsimist ja aega selle planeerimisega. Planeerisime siis seekord lõpuks selle ühe päevaga. Ja tõesti vinge oli !

Kuna jäime ajahätta natuke siis saime koha alles 11.40 praamile aga tagantjärgi oli see täitsa paras aeg meil olemiseks. Praam sõitsis saarele umbes 20 min ja maksis üks ots 30$. Praamisõit oli väga jube. Need olid kiirpraamid ja tänase ilmaga loksusid rohkem kui vaja, nii me seal Sirliga olime näost juba rohelised, laevatöötajad käisid juba oksekotte ja vett meile jagamas aga suutsime okseralli siiski ära jätta. Saarele jõudes läksime kõigepealt ujuma, et end natuke sellest sõidust karastada. Pärast ujumist uurisime elu ja läksime laenutasime rattad. Kuna aeg oli hiline, siis pidime suht kaua järjekorras ootama, sest rattad olid otsas ja saime alles siis, kui keegi selle tagastas. Ratta laenutus oli 30$ ja bond 50$ , tagasi pidime rattad tooma kella 5ks, ehk siis jäi seiklemiseks aega 3h. Võtsime ette keskmise ringi ehk 10km. Täitsa paras meile, lõpuks olime läbi nagu Läti rahad - tuul ja tõusud tegid oma töö ja ega me enam esimeses nooruses ka pole :D 

Maastik ja vaated olid muidugi kirjeldamatult ilusad. Pool tee peal tegime väikse pikniku ja sõprustasime Quokkadega, armasd loomakesed :D 

Tagasi jõudes käisime veel korra ujumas, viisime rattad ära, sõime jäätist ja jõime kohvi. Meil oli tagasituleku praam broneeritud kella 19.55 aga õnneks saime üks praam varasema peale. Thank god, poleks elu sees viitsinud veel seal 2h passida. Tagasisõit praamiga oli sama hirmus, õnneks ühed kohalikud soovitasid meil välja tekile minna. Hakkas küll parem seal. :) 

Vahepeal olid meil siin jõulud ka. Õigel päeval, meie jaoks 24 detsember me midagi ei teinudki. 25 detsember olime Sirliga mõlemad tööl ja õhtu veetsime eestlastega, istusime rannas, ajasime juttu ja limpsisime vana tallinnat - tuli täitsa eesti tunne peale :D

Laupäeval vedelesime terve päev rannas ja õhtu pidasime veel viimase pralle Perthis, oli täitsa vinge õhtu :D 

Pühapäeval magamatult läksime Matilda Bay jõulupeole, järjekordne paaditripp merele. Seekord oli ilm väga mõnus ja kogu päev - jõime, sõime, ajasime juttu ja nautisime elu. Üks õige kohalik pidu :D Tegelikult oli ka väga, väga, väga tore. Ainuke jama on see, et kui päike sillerdab ja soe ja hea on olla siis igapäevaga tuleb tunne, et oeh kui raske on siit ükskord ära tulla. Eks näis mis elu toob aga veel õnneks ei pea siit paradiisist kusagile minema :)

 

Nüüd jäämegi uusi seiklusi ootama ja eks ma varsti kirjutan kuhu me omadega välja oleme jõudnud ja mis elu elame. Olge mõnusad ! <3