Last night in Perth

Uskumatu, kolm kuud nagu naksti möödas ja ongi homme minek uue tundmatuse poole. Keegi võiks selle aja ausalt ka kinni keerata, miks kõik niiiii ruttu minema peab :(

Mis meist homme saab, me päris kindlalt ise ka ei tea. Vist lähme kõige kindlamalt ikka Esperance'i linna, mis on Perthist umbes 800km - polegi kõige hullem. Ainult kiidusõnu selle koha kohta kuulnud :) Aga eks homme oleme targemad.

Tegelt oli meil plaan juba täna minna aga viimase hetke mõttena tuli pähe, et võiks Rottnesti saarel ka ära käia enne minekut, ma tegelt koguaeg olen tahtnud sinna minna minna aga ei ole olnud nagu viitsimist ja aega selle planeerimisega. Planeerisime siis seekord lõpuks selle ühe päevaga. Ja tõesti vinge oli !

Kuna jäime ajahätta natuke siis saime koha alles 11.40 praamile aga tagantjärgi oli see täitsa paras aeg meil olemiseks. Praam sõitsis saarele umbes 20 min ja maksis üks ots 30$. Praamisõit oli väga jube. Need olid kiirpraamid ja tänase ilmaga loksusid rohkem kui vaja, nii me seal Sirliga olime näost juba rohelised, laevatöötajad käisid juba oksekotte ja vett meile jagamas aga suutsime okseralli siiski ära jätta. Saarele jõudes läksime kõigepealt ujuma, et end natuke sellest sõidust karastada. Pärast ujumist uurisime elu ja läksime laenutasime rattad. Kuna aeg oli hiline, siis pidime suht kaua järjekorras ootama, sest rattad olid otsas ja saime alles siis, kui keegi selle tagastas. Ratta laenutus oli 30$ ja bond 50$ , tagasi pidime rattad tooma kella 5ks, ehk siis jäi seiklemiseks aega 3h. Võtsime ette keskmise ringi ehk 10km. Täitsa paras meile, lõpuks olime läbi nagu Läti rahad - tuul ja tõusud tegid oma töö ja ega me enam esimeses nooruses ka pole :D 

Maastik ja vaated olid muidugi kirjeldamatult ilusad. Pool tee peal tegime väikse pikniku ja sõprustasime Quokkadega, armasd loomakesed :D 

Tagasi jõudes käisime veel korra ujumas, viisime rattad ära, sõime jäätist ja jõime kohvi. Meil oli tagasituleku praam broneeritud kella 19.55 aga õnneks saime üks praam varasema peale. Thank god, poleks elu sees viitsinud veel seal 2h passida. Tagasisõit praamiga oli sama hirmus, õnneks ühed kohalikud soovitasid meil välja tekile minna. Hakkas küll parem seal. :) 

Vahepeal olid meil siin jõulud ka. Õigel päeval, meie jaoks 24 detsember me midagi ei teinudki. 25 detsember olime Sirliga mõlemad tööl ja õhtu veetsime eestlastega, istusime rannas, ajasime juttu ja limpsisime vana tallinnat - tuli täitsa eesti tunne peale :D

Laupäeval vedelesime terve päev rannas ja õhtu pidasime veel viimase pralle Perthis, oli täitsa vinge õhtu :D 

Pühapäeval magamatult läksime Matilda Bay jõulupeole, järjekordne paaditripp merele. Seekord oli ilm väga mõnus ja kogu päev - jõime, sõime, ajasime juttu ja nautisime elu. Üks õige kohalik pidu :D Tegelikult oli ka väga, väga, väga tore. Ainuke jama on see, et kui päike sillerdab ja soe ja hea on olla siis igapäevaga tuleb tunne, et oeh kui raske on siit ükskord ära tulla. Eks näis mis elu toob aga veel õnneks ei pea siit paradiisist kusagile minema :)

 

Nüüd jäämegi uusi seiklusi ootama ja eks ma varsti kirjutan kuhu me omadega välja oleme jõudnud ja mis elu elame. Olge mõnusad ! <3

Nii, päris kuu aega pole veel möödas ja me veel täitsa toimime siin kuumuses. Jõulutundest pole ilmselgelt haisugi, igapäevaga läheb aina kuumemaks ja veel rohkem lastakse igalpool jõululaule mis ajavad sind lihtsalt irooniast naerma. 

Lõpuks panime kuupäeva ka paika ja Perthis liigume me ära 29 detsember - kuhu pole veel õrna aimugi aga nii ongi ju kõige põnevam. Mingeid farmipakkumisi oleme saanud aga otsustanud pole veel miskit. Kolm reaalsemat varianti on üks apelsinifarm Perthist AINULT 1,5 tunni kaugusel. Tahaks küll kaugemale minna aga viskame silma peale ikka kohale. Üks koht on Esperance'is, mis on Perhist umbes 800km ja mingi koht Victorias ka, mis on 3600km, viimane varjanti kutsub kõige rohkem muidugi :D Me nii tahaks enne farmi minekut mingi roadtripi ette võtta ja Victoriasse minek oleks selleks suurepärane. Hirmutavalt palju kilomeetreit tundub aga see mis sinna vahele jääb ja mida oma silmaga näha saad on priceless. Ja loomulikult kogu see seiklus. Aga eks näeb, mis otsuse me siis nädala aja pärast teeme kui teele asume. Sellepärast tahame juba 29 ära minna, et saaks uusaasta natuke teises keskonnas vastu võtta, kuigi okei, me oleme juba endajaoks väga uues kohas siis siiski :D Keset kõrbeteid, tähistaeva all, öises kuumuses roadtripil oleks see ka ju mäletamist väärt. Ja kui aus olla siis need linnapeod väga ei kutsu ka. Üldse on siuke tunne, et siin ma olen palju rahulikumaks muutunud. Kas see on siis positiivne muutus või ma hakkan lihtsalt vanaks jääma :D

Hetkel istun õues, kell on 12 ja väljas on vist 50 kraadi, sest mu läpakas lihtsalt põleb - pean tuppa põgenema. Ma tõesti ei taha teada, mis meist seal farmis saab kui me selle kuumusega kusagil vagudevahel kooserdame, huuuuuumor :DMa koguaeg mõtlen, et ma hakkan tubliks ja hakkan rohkem kirjutama, sest ma unustan pooled asjad ära vahepeal. Aga mul on see kirjutamisepisik niii ära kadunud. Varem ma võisin probleemita maid ja ilmu kokku kirjutada, oleks see nüüüd siis ka nii lihtne :(

Aa, tööotsingud lõppesid mul ka edukalt, isegi väga hästi. Ma ikka passisin kodus oma 1,5 nädalat enne kui midagi leidsin. Ja oi kui jube see passimine on. Mina lihtsalt ei suuda nii elada. Ma pean olema tegevuses. Mul peab olema mingit tegevust, et ennast aktiivsena hoida. Kui seda ei ole kaob ära kindlustunne või lõpuks üldse tahtmine midagi teha. Aga eks ma ise ka olin natuke laisk. Kuna eelmisest kohast oli natuke mõru maik suus, siis ma ikka kaalusin päris palju erinevaid varjante. Ja kuna mul eelmine töökoht tuli nii lihtsalt, ala 1 päev gumtrees otsimist, siis mõtlesin, et pff, mis see ikka olla saab. Aga kuna ma nüüd uurisin ikka natuke töösisu ka, siis venis see 1,5 nädalaks. Ja eks mul oli see ka kõige jamam, et mul oli tööd vaja ainult kuuks ajaks ja kes tahab töötajat ainult kuuks ajaks. Muidugi tuleb teinekord natuke valetada ja ju siis oleks pidanud päevapealt ära minema, aga maitea, ma siiski panustasin sellele, et ma leian midagi mis läheb mu olukorraga kokku. Sest, kes teab. Äkki ma oleks leidnud mingi ideaalse koha ja keeranud teistele mitte millegi eest. Karma is a bitch :D Igaljuhul, lõpuks võtsin ennast ikka kokku, kirjutasin erinevatesse gruppidesse ja töö oli sama õhtu olemas. Erinevaid Backbackerite gruppe sooovitan soojalt, kõik on seal nii sõbralikud ja aitavad alati. Aamen, mu facebook!Igaljuhul võttis minuga ühendust hästi tore pere -vanemad kolme tütre ja armsa koeraga, kes tegelevad foodtruckiga ja otsisid just abikäsi praeguseks jõulu-suve perioodiks. ( Kui meil on suvi ja jõulud kokkadena kõige kiirem aeg siis siin, vaesekestel on need kaks asja koos :D ) Kes on näinud filmi ''chef'' siis nad teevad täpipealt sama asja. Mees, Ash on kokk olnud oma 20 aastat ja tahtis hakata midagi endale tegema. Ja idee on neil ikka vinge, ja pole ainult mingi burksi vorpimine. Väga korralik menüü, kõik lihad värgi-särgid küpsed ise, sama enamus lisanditega. Oeh, mul pole ausalt ka mitte kunagi nii vinget töökohta olnud. Ma olen selle detsembri jooksul nüüd nii palju saanud mööda Perthi lähiümbrust tippida ja niipalju ilusaid kohti näinud. Tööl ka ei ole tunne, et sa oled töötaja vaid reaalne pereliige. Kõik on nii armsad ja hoolivad. Vot see on koht kus mul on kahju ära minna, aga ehk millalgi teed veel toovad Perthi lähistele tagasi :) Igaljuhul elan praegu nagu mustlane, igapäev uus koht ja uus tegevus. Nii nagu mulle meeldib, sellist sõna nagu rutiin enam ei mäleta :D

Eelmine reede ja Austraalaste jõulupäeval ( siin tähistatakse jõule 25 detsember ) olen ma Sirlil ja tööjuures abiks. Seal siis teenindajana. Kui aus olla siis ma olen üksikud korrad mõnes töökohas teenindajana tööd teinud varem, ja siis ka mingi asendamised või üksikud tunnid. Ma olin eelmine reede seal 9 tundi, tegime väljas ühte üritust ja ma lihtsalt surin :D See hetk oli väljas ma arvan 35 kraadi ja seal on teenindusriieteks mustad teksad, väga tight triiksärk mis peab olema kurguni kinni nööbitud, sinna peal lips mis sind terbe aeg kägistab ja et sul külm ei hakkaks siis ka ikka vähe paksemast riidest põll kõige kupatuse peale. Ja nii ma need 9 tundi seal surin :D Ma arvan, et ma kõndisin selle päeva jooksul oma 10km, kuulasin purjus kliente, see muusika oli nii kõva, et ma olin pärast kurt ja kallasin ikka paar õllepudelit ka endale peale. Koju jõudes ma lihtsalt vajusin voodisse ja magasin nagu beebi. Aga 25 detsember jälle! :) Ma ausalt ka nüüd võta teenindajate ees mütsi maha :D

Autosõit on ka täitsa selge. Kuigi eks see masin peavalu tekitab ka, probleeme tal ikka on hulgi, käisime hoolduses ära ja seal nad parandama midagi ei hakanud, oleks kallimaks läinud kui auto ise. Hooldus ise läks maksma 220$, vahetati õlid ära mindagi nipet-näpet tehti. Aga ehk ta teenindab meid selle Austraalia aasta ära. Hoiame pöidlad pihus. Ainuke ''avarii'' on olnud see, et ma sõitsin ükspäev meil majaees peegli autol maha :D See auto nagu tallinnki laev ja mina olen harjunud oma pisikeste sedaanidega aga harjutamine teeb meistriks. Hoolduses öeldi, et selle parandamine läheb maksma 500$. Naeratasin neile ja läksin poodi liimi ja teipi ostma. Pärast kolme liimimist ja vähemalt kümmet teibitamist ta seisab. Ja täitsa ise, ilma teibita :D Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab :D Ja peegel sai ''parandatud'' 20$ :D 

Ükspäev käisime Sirliga Adventure Wolrdis, mis on mingisugune lõbustuspark-veepark. Me mõtlesime, et oleme kavalad ja lähme esmaspäeval, et siis vaevalt palju rahvast on. Jõudsime natuke enne kümmet kohale ja inimesi lihtsalt voolas igaltpoolt sisse. Siis tuli meelde, et austraalia lastel on ju suvevaheaeg. Igaljuhul oli vinge aga sügavat emotsiooni ei tekkinud. Enamus ajast ootasiime mingi tunde atraktsioonide taga ja nii me käisimegi vist ainult neljal asjal. Ühel ameerikamäel, mis oli täitsa hirmutav ja lahe, tuubiga ühel kergemal liumäel, siis me ootasime reaalselt 2 tundi kõige suuremal tuubi liumäel, et sõita umbes minut aega sealt alla, aga see oli täitsa lahe, niiet ükskord ootamist oli väärt, rohkem ei läheks :D Pärast seda olid kõhud nii tühjad, käisime hotdogi söömas ja ma tahtsin pärast õudsalt Churrot ka proovida mida ma kunagi söönud ei ole. Ja siis ma arvasin, et oleks huvitav ühe reaalse okseratta peale minna. See oli viga, suur viga. Pärast seda tundsin ma umbes kolm tundi kuidas see hotdog ja Churro mul aegamisi välja tulevad. Ükspäev käisime ühe eestlaste kambaga cliffjumpe ka tegemas, küll sa oli vinge, vana adrenaliininarkomaan nagu ma olen. Hunnik inimesi oli seal koos, nagu omaette väike pühapäevane pidu, kõik kuulasid muusikat, tegid hüppeid ka olid rõõmsaid. Lahe, jälle üks linnuke kirjas. 

Sirliga plaanime ka vist jõule natuke tähitada, tal töölt 24 detsember vaba mida meie ikkagi võtame jõuludena. Võiks järsku randa minna või midagi toredat teha, eks seda vaatab. 25 detsember päeva poole oleme mõlemad tööl ja õhtul oleme vist mingit Sirli Austraalia sõpradega koos ja peame jõule. Ja 27 tuleb meil jõulupidu, me Sirliga ikka nüüd kolleegid :D Kusagil laeva peal nagu ma aru sain, oootame väga. Ja siis ongi aeg käes, et kohvrid ära pakkida ja Pethist minema minna, ajeee! :) Uskumatu, et me siin juba kolm kuud oleme olnud, küll aeg läheb kiiresti. Ma postitan teile mingeid pilte ka mingihetk ! Sirli sai vahepeal 21 ka, kahjuks kasiinosse ei jõudnud enne seda temaga aga päev on talle mäletamisväärt ikkagi, 21 aasta jooksul esimene suvesünnipäev :D

Seniks aga soovime teile Sirliga siit kuumalt maalt rahulikke ja mõnusaid jõule. Loodetavasti tuleb teil lumi ka maha! Nautige aega pere seltsis, sööge meie eest palju jõulutoitu ja hoidke üksteist ! Igatseme teid! :)

Long time no seen

Nonii, nüüd oli küll üks pikem paus vahepeal. Vabandan sügavalt. Pea kuu aega vaikust. Mulle tundus see aeg nagu nädal. Täitsa õige, et päevad venivad aga aeg möödub nii kiirelt. Juba üle kahe kuu siin saarekese peal oma elu elanud. Tõuse ja mõõne on aga küll me hakkama saame!
Mis me siis vahepeal teinud oleme?

Ikka usinalt tööd. Mina olen küll alates kolmapäevast nüüd niiöelda puhanud. Tulin eelmisest töökohast ära. Ei taha ju olla kohas, kuhu sa igapäev lähed mõttega, et ma ei taha seda teha. Algus oli muidugi tore, kõik uus ja huvitav. Töö paigas ja kindlad ülesanded. Mida aeg edasi, seda rohkem ülesandeid mulle tekkis aga tööaja juurde küsimise peale krimpsutati nägu, või kui seda anti pidin ma selle aja olema teeninduses. Ja nii hakkas mu enda töö sellega kannatama, ma ei saanud pühenduda korrektselt sellele, mida ma sinna tegema tulin. Ja kui ma ei saa enam enda asju korrektselt teha, pani see mind ennast ju halvemini tundma. Ma olen küll alati selline olnud, kes ei taha olla mingi allaandja või teeb kõik et lõpuni minna aga nagu Sirli ütles, siis teinekord ikka tuleb elus pohhuistlik olla. Mul oli nii kahju neid häid inimesi sinna jätta aga on hetki kui peab selle enda heaolu esikohale seadma. Pole ju õigust ennast halvema või kehvemana tunda kui sa seda tegelikult pole. Ja täpselt nii see koht mind lõpuks tundma pani. See koht ei toiminud, ma sain sellest tegelikult esimene päev juba aru aga tahtsin siiski proovida. Töö toimimine ja ülesanded polnud mitte kellelgil paigas, üks võimuvõitlus ja närviline õhkkond. Loomulikult oli ka väga vingeid ja toredaid hetki ka seal, pole ju halba ilma heata ning vastupidi.  Ja järjekordne tõestus, kui oluline on see, et ülemused ja juhid oma töötajatesse hästi suhtuks. Ammu teada tõde, et klient pole esikohal vaid töötaja. Töötaja paneb sul selle asja käima, et klient sinna tagasi tuleks. Oeh, üks segane aeg/koht oli see. Nüüd on see läbi, kogemuse võrra rikkam ja uute tuulte poole. Esmaspäeval juba esimesele vestlusele ja teisipäeval proovipäevale, niiet saab hakkama. Nagu ütlesin, tõusud ja mõõnad. 

Ja suursündmusena oleme me Sirliga tänasest auto omanikud ka. Sattusime heal ajal pakkumise peale ja saime 1300 dollariga täiesti korraliku ja meile sobiva auto. Tõeline backbackerite veereja. Universaal kerega kuhu taha madratsi pannes mahume me Sirliga mõnusalt põõnama kui elu meid farmi pool viima hakkab. Nii palju siis minu nelja veolisest Jeep'ist. Aga elu on teinekord realistlik :D Ja muidugi olen ma terve elu lubanud, et mina ei hakka kunagi sõitma ühegi universaaliga - minu auto on kas sedaan või maastur. Kus sa sellega siis ka :D Aga ei pirtsuta, auto üle olen ma väga rõõmus. Täna sai esimesed sõidud ka tehtud. Liiklus on ikka hirmutav aga vajab lihtsalt harjumist :D Tuleb lihtsalt loogiliselt mõelda, et sõidan ju samamoodi, ainult teisel pool. Oleks see reaalsuses ka samamoodi. Auto on õnneks automaat, see teeb asja kindlasti valutumaks :D Peale sõitmise on debiilne veel see ka, et suunatulede osuti on ka teisel pool, ehk siis poole ajast keeramistel minul kojamehed käivad. Hoiatati juba, et kui eesti jõuan, siis hakkan seda viga jälle tegema vastupidi :D  

Meie rallikas, saame ka lõpuks V6'd olla :D 

Farmiga on nii, et hoiame vaikselt silma peal ja peale uut aastat hakkame seiklema. Mina läheks kohe aga Sirli on lubanud sinnamaani seal töötada. Aga pole hullu. Ega töö siis siin otsa saa. Jaanuari kuu on küll kõige kuumem ja ilmselt ei jõua me end siis ära kiruda :D

Üks pühapäev käisime Sirliga Perth Zoo's ka. Küll oli vinge koht see. Niipalju selliseid loomi enda silmaga näha, mida ainult mõnes zafari filmis näinud oled tekitas küll tahtmise kunagi ise reaalsest ka sellise tripi ette võtta. Aafrika kõlab küll ju vinge kohana kuhu kunagi minna :D Panen allapoole pilte ka sellest käigust. Oma silmaga oli küll teine asi aga vähemalt midagi. 

Paar korda oleme väljas söömas käinud ja nautinud. Niipalju kui meil koos neid vabu päevi satub üritame ikka koos midagi teha, käime rannas, shoppamas jne. 
Täna nautisime viiekesi eestlastega esimest adventi. Käisime Honour ave'l kaljuhüpeid tegemas. Ohh, kui vinge see oli :D Parajalt hirmus aga linnuke jälle juures :D Terve hunnik lõbusaid noori, muusikat ja sooja ilma. 
Pärast hüppamist läksime korraks alla randa aga ilm oli päevitamiseks ikka päris tuuline. Ajasime niisama natuke juttu ja läksime tegime pühapäevased pannkoogid kohviga. Küll oli hea.
Ah jaa, eelmine nädal või millalgi oli siin toidukultuuri festival ka meil Perthis, Eesti omad tegijad ka esindatud. Uskumatu aga me saime pärast 2 kuud esimest korda leiba. ja nüüd ma pole tõesti kaks nädalat peale leiva midagi peaaegu söönud :D Seal saime kartulisalati, verivorsti, kapsasalati ja kohupiimakoogiga ka maistatud. Foodgasm. 

Tegelikult on mõnus olla. Koduigatsus küll tuleb peale aegajalt ja oh kui hea oleks kindlustunne aga see-eest on siin neid asju mida nautida nii palju. Kodu ootab ju alati. Tulebki lihtsalt hetke nautida aga mitte liiga laisaks minna. Ei tohi pead vaevata sellega, et tööd pole või midagi muud on niru. Sa oled siin ühe korra ja mina proovin igast päevast võtta viimast. Ja küll alati hakkama saab kui ise tahad! 

Natuke pilte ka! 

Selline koduloom elutseb meil juba viimased 4 päeva vannis :)