Tripiga alustasime siis kolmapäeva hommikul. Käisime poes ostsime vajalikud asjad roadtripi jaoks (madrats, pump, toolid, söök, noad-kahvlid, termosed jne). Perthist täielikult startisime umbes 12-1 vahel. Saime kusagil 200-300 km sõita ja auto hakkas streikima, eks ta polnud nii pika vahemaaga harjunud ja mootor tahtis üle kuumeneda, ajasime teeääres paari kohalikuga juttu ja saime auto osas jälle targemaks, valasime ikka aegajalt jahutusvedeliku või vett ja sõitsime edaspidi aeglasemalt nii 80-90 ringis. Enamus aja oli sellel teekonnal lubatud 110km/h. Ja ega üks tee meie teekonnale jäi ka.
Esimene päev sõitsime umbes 800 km ja jõudsime natuke enne keskööd Esperance'i. Otsisime vaiksema ja pimedama parkla nurgakese ja vajusime ruttu juba unne. Tegelikult on sellistel aladel autos magamine keelatud ja trahv võib olla päris kopsakas. Öö möödus rahulikult ja saime end välja magatud.
Algne plaan oli meil natuke kauemaks Esperancei jääda aga no kohe kuidagi see meile ei istunud, koht oli nii väike ja ilm oli kole :D Käisime küll natuke seal ringi seiklemas, leidsime looduse poolest väga kenasid kohti ja isegi farmeritega rääkimas aga igalpool oleks nii või naa töö hakanud alles 4.jaanuar pühade pärast. Täpne aeg meil Adelaide jõudmiseks. Eks me olime oma Perthiga ära ka harjunud juba. Aga kuna oli vana-aasta õbhtu siis mõtlesime ikka poole päevani, et jääme ikka sinna tähistama aga mida aeg edasi seda ebameeldivamaks see passimine muutus seal, olime ju täitsa kodutud ka :D Vahepeal käisime kusagil caravani pargis 5$ eest pesemas ja mõtlesime, et suva, hakkame Adelaide'i poole ikkagi sõitma ja vaatame kuhu välja jõuame.
Enne seda põrkasime sellisesse kohta nagu Cape la grande mis oli Esperance lähedal üks kena rannake. Tõesti ei ole mu silmad veel nii ilusat kohta näinud. Ja kui palju seal oli kängurusid, terve üks põld oli neid täis, oma 20-30 tükki olid kindlasti koos, see oli vinge vaatepilt! Kahju, et silmad pilti ei saa teha :(
Igaljuhul hakkasime vaikselt edasi trippima, kuna kell oli palju siis jõudsime sõita ainult umbes 250km linna nimega Norseman. Kuna koht oli veel väiksem kui Esperance, siis sinna me tänavale jääda ei julgenud. Politsei pidas seal niivõinaa meid kinni ja pani puhuma, niiet oleks nad raudselt me auto seal ära tundnud. Ööbisime kohalikus caravani pargis ja maksime öö eest 30$ kokku, mõistlik koht, sai pesemas käia ja kõik oli okei. Üle pika aja me aastavahetust ka ei näinud, vajusime kohe magama kui kohale jõudsime. Aga samas mäletamist väärt on see aasta kindlasti, kui tihti ikka sa vana aasta õhtul mööda Austraalia imelist loodust sõidad. Niiet ei kahetse ma midagi ja hommikul ärkasime ka täitsa pohmellita. Avastasime Sirliga, et see oli meil juba neljas aastavahetus koos. Uskumatu kuhu elu sind ikka tuua võib! :)
Järgmine päev ootas meil jälle umbes 800km sõitu ja sirget teed. Lasin Sirli ka vahepeal rooli ja õpetasi teda ka, sain ise puhkust ja tema oma autosõidu hirmust natuke üle. Kui külm ära ei võta siis võib täitsa asja saada :D See õhtu jõudsime kohta nimega Eucla ja ööbisime jälle caravani pargis. Hommikul tegime väike söögi ja asusime peagi teele. See hommik oli meie saatuslik päev :D Olime jõudnud sõita Euclast nii umbes 150km ja olime vahepeal South Australia'sse jõudud. Selle osa tegime vähemalt ära :D Ehk siis me olime täpselt poole maa peal. Adelaide'i oli umbes 1300km jäänud. Aga enam meie Silja ( panime oma auto nimeks Silja, sest ta oli suur, valge ja kole nagu Tallinki laev ) meiega koostööd teha ei soovinud. Tegime peatuse, et Sirli rooli lasta, saime sõita oma 5m ja kaput, käigukast ei tööta. Proovisime ja proovisime aga mis ei sõida on me auto. Olime keset kõrbeala ja levi pole. Pidasime siis esimese auto kinni ja palusime mehel meil kapoti alla vaadata, ega me väga targad selles vallas pole. Ütles kah, et asja tast enam vist ei saa. Kuna nad läksid teisele poole siis said meid vaid niipalju aidata, et lubasid järgmises tanklas inimestele öelda, et me teeääres oleme ja nüüd Adelaide'i poole tahame.
Meie jäime oma kohvreid pakkima. Pidime nüüd asjad nii tegema, et jätame endale vaid kohvri + seljakott, sest ilmselgelt oleme me nüüd jalamehed ja hakkame varsti edasi hääletama. Ja asju oli meil ikka hirmus palju, mõlemad jätsime pooled asjad autosse.
Vahepeal oli me auto juures täitsa juhuslikult kinni pidanud üks onuke rekkaga, juba askeldas mul seal kapoti alla ja uuris mis juhtunud. Rääkisime siis kurvalt oma loo ära ja mõtlesime mis nüüd edasi saab. Meie õnneks oli ta just suundmas Port Augustusse poole, kus kohast on Adelaide'i umbes 2-3 h tee. Me olime see hetk nii õnnetud ja täitsa lootusetud et kartmata võtsime pakkumise vastu, kui ta lubas meid sinna ära viia ja sealt bussiga pole enam midagi edasi minna.
Pakkisime siis ruttu kohvrid kokku, uskumatu kui kerge on sellises olukorras oma asjadest loobuda. Need kõik olid ju tegelikult sellised asjad mida nagunii muidu ei kasuta. Aga hoiad ikka kinni nagu oleks teab mis väärtuslik kraam. Me olime nagu põlevas majas kui saime kaasa haarata ainult vajaminevad asjad. Eks tagantjärgi ikka midagi tagasi igatsed aga mis läinud see läinud, vähemalt ise elus ja terved.
Ja auto jätsimegi tee äärde, aga ega me ainukesed polnud, sellel teekonnal oli iga 10km tagant mõni auto maha jäetud, sest sinna mingit äravedu pole mõtet korraldada, läheb ikka väga kalliks maksma. Lükkasime auto rohkem teeäärde, panime uksed-aknad lukku ja nii me Sirliga oma teekonda bensiini rekkas jätkasime :D
Muidugi võib igasuguste hullude otsa sattuda aga seehetk olime me ikka täitsa õnnesärgis sündinud. Ma ei tea mis me oleks teinud, kui see oleks juhtunud keset ööd ja me seal pärapõrgus keset ööd oleksime pidanud olema, või kui keegi poleks appi tulnud või oleksime tõesti mingite halbade inimeste kätte sattunud. Ptui, ptui, ptui, läks hästi. Onu oli väga tore ja sõbralik. Rääkis meile, et tal on meie vanune tütar ja tahab, et keegi temaga ka selliselt käituks kui midagi niisugust peaks juhtuma. Võin lubada, et karma teeb oma töö. What comes around coes around. Häid inimesi saadab ka hea saatus!
Temaga veetsime autos tervelt kaks päeva, esimesel päeval sõitsime kuni linnani Ceduna. Tal oli meist nii kahju, et ta tahtis isegi hosteli eest ise maksta aga me ei suutnud seda ikka lubada kui ta niigi hea meiega olnud on. Ööbisime Sirliga kohalikus caranavi pargis kämpingus, küll oli hea pärast neid päevi ja öid lõpuks voodis magada, kuuma dušši all käia ja end jälle inimesena tunda. Mõtlesime ikka pikalt tagasi see õhtu, et mis ulmeline päev see on olnud ja uskumatu, et õhtuks oleme me kindlalt soojas toas voodis. Tõsine õnnetunne.
Aga eks see edasine saatus ikka valutas pead natuke. Mis meid pärast homset saab ja kuhu minna jne.
Järgmine hommik lubas ta meile kämpingu ette vastu tulla ja sealt jälle sõitu edasi alustada Port Augustuse poole. Hommikul pidime sõitu alustama 6-6.30 vahel. Läksime kohusetundlikult enne kuut ikka tee äärde ootama, 6.45 ja teda ikka ei ole. Väljas oli nii jahe ja lootus hakkas jällle kaduma. Meil ei olnud ta numbrit ka ja mõtlesime juba, et ju siis ta läks ilma meieta. Läksime siis tuppa tagasi, mõtlesime, et ootame kella kahesani ja lähme ise siis tankla juurde tagasi ja hakkame kedagi uut otsima. Saime 5 minutit teki all soojeneda kui kuulsime kõva auto müra - ta tuli! Oeh, kui rõõmsad me olime. Kivi langes see hetk tõesti südamelt :D Ja rõõmsalt jätkasime me jälle oma teed mööda maanteed päike hommikuselt tõusmas. See päev ootas meid umbes viimased 600km linna nimega Port Augustus. Ja siis, mis veel uskumatu, tulid tal vahepeal mingi tööasjad vahele mis viisid ta hoopis Melbourni lähedale, et igaljuhul sõitis ta läbi Adelaide. Kuidas see võimalik on, et meiega nii läks, ma ei tea. Aga selle sama ühe inimesega olime me pühapäevaks kell 16.00 Adelaides. Küll see oli hea tunne! Pärast viit päeva trippisime olime me elusalt ja tervelt Adelaides ja seljataga oli 2700km. Tänasime oma autojuhti, et ta for real me elu päästis. Nii head inimest ootab väga hea elu, soovime talle ikka kõike paremat! :)
Igaljuhul Adelaide'i jõudes otsisime me välja backpacker's hosteli ja siin me tasapisi pühapäevast pesitsenud oleme. Linn on kena aga ikka väiksem ja vaiksem kui Perth. Hostel on väga vinge ja tore. Hind on ka mõistlik, öö maksab 27$ nägu. Nimeks Adelaide backpackers. SOOVITAN! Eile õhtul tegime noortega filmimaratoni, vaatasime kolm filmi järjest. Nendest kaks olid Wold Greek'i osad. Thank god, et ma seda nägin ja thank god, et ma seda enne me roadtrippi ei vaadanud. Meil enne ei olnud tegelikult ikka mingit hirmu nii seigalda siis nüüd tegi see ikka mõtlemise natuke selgemaks. Sest okei, seekord me sattusime hea inimese otsa aga kunagi sa ei või teada kes on järgmiseks. Ja nüüd me tõesti oleks inimesi veel lihtsamalt usaldanud kui muidu. Ma sisu ei viitsi pikalt seletada aga igaljuhul on film ka kolmest noorest Austraalias, kes läksid ka täpselt samale tripile nagu meie läksime, auto läks katki ja sattusid mingi psüho otsa kes väga koledaid asju tegi. Igaljuhul, soovitan vaadata!
Farmiga oli nüüd nii et tööd oli ikka juba vaja kuna ega seda raha kusagilt ei tule kui midagi ei tee, ja eks see tripp tegi ka meid vaesemaks. Saime ühe pakkumise isegi siin mingisse maasikafarmi aga googeldades aadressi see ei näidanud midagi, niiet hell no! :D Sellest filmist oli ikka kasu, jätsime selle pakkumise kohe katki.
Aga lõpuks läks ikka hästi. Tutvusime siin kahe toreda Inglise poisiga, kes just olid minema ja täna siis läksid Mildurasse mingisse farmi, siit umbes 6h bussisõitu ja juba Victorias. Saime hästi läbi ja lubasid uurida seal töökohta. Ja nüüd ongi nii, et homme hommikul jätame juba Adelaide'iga hüvasti ja asume Victoria poole. Tööd pidi olema ja hea kui juba mingid tuttavad näod ees. Lõpp hea, kõik hea! Kahju muidugi, et autoga nii läks aga kõik juhtub põhjusega, järgmine kord oleme targemad!
Vot, selline seiklus oli meil. Aga me ei kahetse. Kõik rääkisid kui hullud me oleme et me koos selle auto tripi ette võtame ja lennukiga ei lähe aga me ei kahetse midagi. See mida me kõike seal nägime ja kogesime on võimatu muudmoodi läbi teha. On üks vinge seiklus mida kunagi lastelastele rääkida. :D Kartsime küll jah aga ei olnud seal teekonnal midagi ületamatut. Kas või juba see tee läbi kõrbe, kõik rääkisid, et bensiinujaamu pole ja vesi saab otsa ja 50 kraadi on sooja siis ei ole see nii hull midagi. Läänekaldalt läheb tee siiski rannikule üsna lähedalt, jah maastik on teine ja vahepeal tulid juba hoiatavad kaamlimärgid (keda me kahjuks ei näinud :( ), bensiinijaamad on max iga 300km kaugusel, ja ilmaga meil ka joppas, ehk kõik need kolm esimest päeva sadas kergelt vihma ja oli pilves, ehk autoga sõita superlux. Ja me olemegi parajad hullud kahekesi aga sellised me oleme. Kõik lõpes õnnelikult ja mul on siiralt hea meel, et me ikka selle ette võtsime!
Musid, kallid, õhupallid! Luban, et annan varsti teada kuidas me siis farmeritena hakkame saame :D
