Is it too late now to say sorry ?

Sorry, sorry! Annan vabatahtlikult loa ennast nüüd piitsutada, sest pole te meist kuulnud üle nelja kuu. 
Juhtunud on vahepeal oh hirmus kui palju ja ma olen nii kurb, et ma ennast vahepeal kokku ei võtnud ja kõigest ei kirjutanud. Ma ei teagi kuskohast alustada aga kirjutama ma pean, sest oleme omadega hetkel Sydneys ja võtsin tervelt 4 dollari eest endale wifi paketi päevaks arvutisse, et teile kõik ikka kirja panna ja natuke rohkem, et nüüd töö leida. Aga kõigest varsti. 

Kuhu ma siis jäin. Mäletamist mööda 6.jaanuri hommikul ootas meid sõid linnast Adelaide väikelinna Mildura mis jäi nii umbes 5-6 tunni kagusele sisemaa poole. Milduras korjas meil peale noor mees nimega Chris, kes oli üks working hosteli töötajatest. Veel me kuskuures ei teadnud, et me working hostelisse lähme. Me arvasime, et meid ootab keset põldu mingi farm kus nüüd keset lehmasid ja heina elama peame. 
Mildurast sõitsime kusagil 30km veel väiksemasse kohta nimega Wentworth millest sai meie uus kodu umbes 3,5 kuuks. 

Koht oli esmapilgul täitsa armas, pood, mõned söögikohad, kaks baari ja ilus kodune koht. Tuppa sattusime alguses ühe saksa tüdrukuga - Bibi või Birgit ja paariga Inglismaalt. Jah, meil olid seal väga mixed toad, tüdrukud, poisid, paarid ja kõik võimalikku pidi. Selle aja sees käis meil ikka palju inimesi läbi, saksa tüdrukuga jäime terveks selleks ajaks kokku. Vahepeal olid seal kaks hullu poissi oma sõpradega Wales'ist, pidu käis hommikust õhtuni ja rahu polnud. Nad visati umbes 5 päeva pärast saabumist välja :D Pärast seda tuli meie tuppa üks Inglise tüdruk, kes oli seal ainult 1 päev ja kadus, ma isegi ei mäleta mis ta nimi oli. Siis tuli me tuppa veel üks saksa tüdruk, kes oli väga veider ja jäi meiega nii kuuks ajaks või kolmeks nädalaks. Vahepeal kolis sisse veel üks tüdrul Jill kes oli pärit Hollandist. Väga vinge tüdruk. Tema jäi kahjuks ainult nädalaks aga teed viisid meid veel kokku :)
Ja peaaegu, et viimased olid kaks üli vinget tüdrukut jällllllle Inglismaalt ( te ei kujuta ette kui palju neid on siin ) Ellie ja Saraa. Nendega olles oli lõpuks see hea toa tunne sees, suurepärased toakaaslased ja niipalju vingeid aegu. Ja kõige viimastena kolisid meie tuppa need kaks sama poissi kellega me Adelide'is tutvusime ja tänu kellele me üldse sinna jõudsime ja oma farmipäevad ära tegime. Elu misssugune. 

Kus ma nüüd alustan? Töö!
Töö saime me juba kaks päeva pärast saabumist. Tulime eneselegi teadmata kõige kuumemal ajal. Nii igatpidi. Kõige rohkem tööd farmides ja kõige kuumem ilm. 
Saime tööd alustuseks apelsinifarmis korjajatena. Esimene päev oli paras tsirkus ja kogu ülejäänud aja tegelikult ka. Väljas oli esimene 1,5 kuud igapäev pärast 12 päeval 40 kraadi sooja. Vett jõid päeva jooksul kindlasti oma 5 liitrit ja rasv sulas aga samas sõid ka nagu täismees :D Füüsilise töö rõõmud + austraalia kuumus. Tööd alustasime ühel hommikul kuue teise backpackeriga. Mina ja Sirli olime ainukesed, kes kuu aega seal vastu pidasid. Töö polnud tegelikult raske, võib öelda, et oli hetki mis olid tegeliult vägaga nauditavad - iga hommik ärgata enne päikse tõusu ja näha kuidas maa tegelikult ärkab, ''üles ärgata'' apelsini põldude vahel mis meenutasid mulle iga hommik Kalevi apelsini lutsukate lõhna ja teha tööd ja mõelda tõesti oma mõtteid. Kogemus ta oli, raske aga siiski miskit mida meenutada. Ainuke asi mis seda ilu summutas oli palk. Me arvasime, et me lähme farmi ja teenime /säästame miljoneid. Reaalsuses pole ma kunagi nii vaene olnud. Korjamine oli piecework, ehk sa teenisid niipalju kui töötasid. Aga et teenida pidi sul oleme hea tiim ja hea ilm - mida meie kogesime vaid üksikud korrad :D Apelsinides ei saa sa üksi töötada vaid pead kõike tegema 2,3,4 või 6 inimese tiimides, ehk raha läheb jagumisele. Ja ühe bin'i eest said sa närused 30$ ja need binid väiksed ei olnud. Kunagi ei teadnud sa mis apelsinid ka sind ootavad. Mõnikord oli head puud, mida tühjaks korjata olid lust, bin'id täitusid iseenesest. Ja teinekord korjasid sa 40 kraadiga 7 tundi järest apelsine mis olid välimuselt mandariinid, aga töö pidi ära tegema. 
Nädalas teenisime me alla 300$ , oli ka nädalaid kus saime vaid 260$. Rendi peale läks hostelis umbes 200$ ( Ahjaa, unustasin rääkida mis asi see working hostel on, igaljuhul sa maksad neile natukene kopsakama summa üüriks ja nemad kannavad hoolt selle eest, et sul töö oleks, otsivad selle ja sõidutavad sind , kuigi bensiini eest pidime me maksma lisa 6 dollari iga päev, röövlid ) ja siis meil jäi nädala toidu rahaks 60$, tegelikult 50$ sest reedeti ostime me endale paki Gooni ( austraalia püha jook, vein mille 4 liitrit maksab 10 $ ja teeb siin hästi purju ja järgmisel päeval kõige hirmsama hangoveri ) Ma ei tea kuidas aga hakkama me saime. Ulgusime küll vahepeal, et mis Australian dream see on aga mis ei tapa teeb tugevamaks. 

Working hostelis veetsime me aja koos tipphetkedel umbes 85 backpackeriga, ja oeh seda aega, pisar tuleb ikka silmanurka sest me Sirliga teame , et see aeg ei tule mittttte kunagi enam tagasi ja ainult meie kaks mõistame seda. Me olime jällle nagu lapsed aga täiskasvanud lapsed. Need lõputud nädalavahetuse peod jõeääres gooniga, ujumised, grillimised, hosteli inimestega olemised. Ma ei suudaks neid mitte kunagi kirja panna nii, et seda teistele edasi anda. Aga kõigist nendest inimestest ei saanud lõpuks lihtsalt sõbrad vaid täitsa teine pere. Sest nad kõik tegid seda täpselt sama asja läbi ja kogesid kõike sama mida meie. Ausalt võin öelda, et ma poleks seal farmitööpeal paari nädalatki vastu pidanud ilma nende kõikide toredate inimesteta, sest sa teadsid, et sa pole ainuke. 

Oeh, ärme liiga emotsionaalseks ka mine. Tööst ka natuke. Kui me olime teinud 25 päeva, pidi olema me viimane päev apelsinides, sest läksime Emmale ( teine working hosteli töötaja ja Chrisi tüdruksõber ) kaebame, et me enam ei jaksa, meil pole raha ja pole motti seda teda ja me tahaks palju hardimalt töötada. Siis ta pakkus välja, et saame esmaspäevast viinamarju korjama minna, olime rõõmsad ja nautsime oma viimast päeva apelsinides. Kus sa sellega. Tund aega pärast töötamist krabas mu farmer mind kõrvale ja tegi ahvatleva pakkumise. Kõrval apelsini tehases on pakkijat-sorteerijat vaja nädalaks ajaks. Arutasin kaks sekundit Sirliga ja olin nii kahevahel, sest meid ootas esmaspäevast viinamarjades töö ja seal me oleks saanud paarina töötada aga samas kasvõi nädala hourly-paid job tundus nii ahvatlev ja nii ma siis läks, istusin farmeri golfi auto peale ja tehasesse ta mind viis. Pärast 15 minutit sorteerimis masina peal olemist sain ma aru, et ma olen fucked ja see on kõige raskem töö mis ma teinud olen. Ma ausalt ka tahtsin nutta, sest mu selg tegi mulle põrguvalu, sest see lint oli väga ebamäärase kõrguse peal ja teiseks polnud mul õrna aimugi mis ma teen, sest seletati mulle töö ära 2 sekundiga, austraalia aksendiga ja keset möirgavaid masinaid. Aga surusin oma emotsioonid maha ja selle päeva ma seal teadmatuses vastu pidasin. Päeva lõpuks, suureks üllatuseks olid nad minuga nii rahul ja rõõmsad ja ütlesid, et esmaspäeval tagasi tuleks, tööd on neil mulle anda kuni mu saatuslikud 88 päeva on tehtud ja pealekauba võisin Sirli ka veel kaasa võtta. No halleluuuja, eesti tüdrukud on ikka ühed hard workerid. Ja sinna me jäime 88 päeva oli koguaeg töö olemas ja õnn oli meiega. Küll me kirusime neid apelsine aga näed elus alati vaev lõpuks tasub ära. Ajapikku sai pakkimises-sorteerimises ka äsi käppa ja päevad läksid kiirelt. Lõpu poole küll hooaeg sai läbi ja siis jäime meie ülesandeks kõik masinad ära puhastada ja seda tehast koristatakse kord aastas, ehk te võite ette kujutada mis vabandust väljenduse pärast aga mis sitt seal oli, no ausalt, ma ei leia puhtamat sõna selle jaoks :D . Ma reaalselt ka nühkisin omal sõrmejäljed maha, võin nüüd panka minna röövima. Töö oli väsitav aga mitte midagi ületamatud, samas ka mitte midagi sellist, mida uuesti teeksin. Ja katsugu veel mõni vana inimene mulle öelda, et ma olen laisk tänapäeva noor kes pole tööd näinud, oiblinn :D 

Farmipäevad tegime ära tegelikult väga kiirelt natuke alla 3,5 kuu. Muidu peaks arvestama nii 4,5 kuud aga me olime tõesti õnnega koos ja kõik laabus siiski hästi.

Ma tahaks veel niipalju vingeid asju kirjutada aga mu peas jookseb lihtsalt miljon mõtet ja ma ei tea mida kokku panna. Homme panen pilte siia ja ehk siis saan natuke juttu ka juurde, muidu raske tühjalt seletada. 
Igaljuhul ma jätan selle posituse praegu nii, homme laen pilte siia telefoniga ja räägin iga ühe juurde mõne loo. Loodan, et see pikk postitus annab natuke aimu mis ma läbi elasin ja ehk saate midagi mu jutust aru ka, ma ei saaks :D 

Ja ma ei luba enam mitte midagi :D aga kui minu tragi Liisa jälle välja tuleb siis ma kirjutan kuidas meil farmist ära tulime ulgudes, nädalavahetuse Melbourne'is veetsime ja omadega Sydney'sse jõudsime kus nüüd mõneks ajaks paikseks plaanime jääda. Me muideks lähme juba pärast 1 päeva Sydneys olemist homme mõlemad intervjiuule ja mina proovipäevale, niiet pange pöidlad pihku! x