Ja jälle olemegi ringiga pühapäevas tagasi. Uskumatu kui kiiresti päevad lähevad. Alles me seiklesime Sirliga lennujaamades ja nüüd oleme juba üle kuu aeja kohapeal olnud. Kõik on siin Perthis juba nii rutiinselt turvaliseks muutunud, et tahaks hirmsalt juba edasi kusagile liikuda. Sest nüüd sa juba tunned linna, tead kuhu minna, sul on plaan mida igapäev järgida ja eksida ei saa.
Aga kuna meil on kindel soov auto soetada siis peab veel siin natuke pesitsema. Ja siis saab juba lihtsamalt ja kaugemale asju planeerides edasi minna.
Paar päeva ongi siuke tühi tunne selle rutiini pärast olnud, sest sarnast elu elasin ma ju ka Eestis kus kohast ma tegelikult selle rutiini eest ära põgenesin. Lihtsalt, peab endale meelde tuletama, et see on alles algus, me oleme siin olnud alles kuu. Et rattad käima saada, peab selle kallal enne töötama. Keeruline on lihtsalt seda aega endale siin mõtestada - tundub, et aega jääb järjest vähemaks aga avastamist on nii palju. Palju on ka veel siin, tuleb lihtsalt ise oma ellu midagi uut siin otsida, et rutiini natuke murda, sest aega mul ju tegelikult on ja palju, tuleb lihtsalt ise seda õieti kasutada.
Ja kui ma mõtlen, siis ei ole paremat kohta kus ma tahaks praegu olla kui see väike paradiis siin :)
Nädal on möödus kiirelt ja suurt midagi peale töö teinud polegi. Meil Sirliga nüüd graafikud ka üldse ei kattu. Üldjuhul läheb ta siis tööle kui mina töölt jõuan ja ta peab kõik nädalavahetused ka olema, mis mul on vabad. Kahju aga mis sa teed.
Eelmisel reedel tuli Sixten mulle ka külla farmist, nii hea oli teda näha. See nv tegi pea küll selgemaks. Aitäh sulle!
Kui aus olla siis mul oli täielik motivatsiooni kriis. Austraaliasse tulek oli mu eesmärk terve suve. Peale kooli lõppu ma töötasin ja kui see plaan tuli, siis ma elasingi täielikult selle nimel. Ja kohale jõudes oli see eufooria veel suurem - I made it! Ma olengi teiselpool maakera ning unistusest ja soovist sai reaalsus. Kõik oli nii uus ja huvitav aga nagu karta oli siis tööle minnes tuli see rutiin. Rutiin mida ma nii meeletult kardan ja ma lihtsalt ei osanud enam midagi teha või oodata. Ma tõesti mõtlesin, et mis siis nüüd edasi? Ma täitsin oma eesmärgi, et jõuda Austraaliasse aga ma ei plaaninud siin midagi edasi. Ja siis tuligi Sixten mulle appi, et ma paneks oma eesmärgid kirja, samamoodi nagu mu 1 eesmärk oli näiteks jõuda Austraaliasse. Ja see tõesti aitas.
Ma hakkan vaikselt ja tasapisi oma vaba aega oma kasuks ära kasutama. See oligi minu jaoks kõige raskem, sest kaks aastat mu elust olid sellised kus mul polnud absoluutselt vaba aega, ma käisin koolis ja töötasin samal ajal, et olla kauaoodatud oma elu peal ja end tegevuses hoida. Ma küll nautisin seda aga lõpuks muutus see tõsiselt väsitavaks. Ja nüüd siin on mul järsku niipalju vaba aega ja aega et endaga tegeleda ning eks see ajaski mind närvi, et ma ei osanud selle mitte midagi teha :D Tuleb näha natuke rohkem seda positiivust, ju siis elu praegu hellitab, et mul niipalju aega on.
Esimese asjana panin ma kirja end postitantsu kursustele :D ( Isa, ausalt ka ainult hobikorras :D ) Ja see on nii vinge ! Peale tugevale lihastoonusele saame me sealt kaasa ka väga hea paindumise ja loodetavasti igaüks armastab oma keha natuke rohkem pärast seda, väga naiselik tegevus igaljuhul.
Kursus kestab 8 nädalat ja maksis 240$. Ma jõudsin küll kurusele kaks trenni hiljem aga saan need ilusti tagantjärgi teiste grupis ära teha :)
Igapäev üritan niisama ka mingit trenni teha, käin jooksmas või teen lihaseid. Toitun normaalsemalt ja naudin seda aega lihtsalt endaga.
Muus plaanis suuri muutusi praegu pole, ikka töö ja tavapärased päevad.
Väike plaan on Sirliga jõuludeks ja aastavahetuseks Balile ka puhkama minna pärast neid linnas veedetud kuid, ei jõua ära oodata! Ja siis loodetavasti farmiiii.
Ja ma niii igatsen teid kõiki lähedasi juba Eestis! Ja musta leiba ka! Oeh. Aga samas ma tean, et ma ei tunneks end mitte kusagil paremini, kui praegu siin! Olge tublid!
Natuke pilte ka!
ps. sorri mu telefonikaamera kvaliteet läheb iga päevaga hullemaks, ma ausõna ei tea miks. Tuleb midagi ette võtta.
Sixteniga pitsat söömas, kui Eestis on Pitsa Hunt siis siin on Pizza Hut.
20 ja kasiinos!
Kasino wars- ainuke mäng mida proovida julgesin.
Täna ei viitsinud kodus passida ja läksin linna - klapid pähe ja Perthi avastama.
Kasiino, kasiino! Sixten vedas mind eelmisel laupäeval esimest korda kasiinosse siis. Siin on vanusepiir juba +18. Vinge kogemus oli tegelt. Ma arvasin alati, et kasiinos on ainult mingid ülikondades mafiossid aga reaalsus oli teine :D Vinge õhtu oli igaljuhul, kohtasime eestlasi ka, maailm ja Perth on ikka väiksed.
Sirli eputab iga päeva oma lõunaga milleks mul kunagi tööl aega pole :(
Kasiino
Sirl eputab
Õhtused jooksukoivad. Anett on mu motivatsioon, ma alati saadan talle oma koibadest pildi kui jooksmas käin, vähemalt kellelgi on kontroll, et teen trenni. :D
Lõunased koivad, kui pargis pikniku tegin.
Sirli eputab
Tegelt oli kasiinos pildistamine keelatud aga ma terve elu ju rebel olnud.
Sellised ilusad lillade õitega puud õtsevad siin, pole õrna aimugi mis nimega.
Eelmisel reedel sattusin puhtjuhuslikult Sixtenit oodates kesklinnas toimunud toidukultuuri festivalile. Sõin Mid Eastern tänavatoitu ja Pariisi kreppe nutella ja banaaniga.
!
Bali!
No comments:
Post a Comment