Nonii. Ma pole ise väga blogikirjutaja inimene, aga proovin siia midagi valmis trükkida.
Oleme oma eludega jõudnud nüüd sinnamaani, kus mõlemad käime tööl ja vaikselt hakkab rutiin juba sisse peksma. Mina suutsin ka lõpuks ikka endale normaalse töökoha leida, kuigi vahepeal olin juba vaikselt lootust kaotamas.(Oleme siin küll ainult mingi 3 nädalat alles olnud, aga see aeg tundub palju pikem.)
Siin puudub see kindlustunne täiesti, mis Eestis on. Töö otsimine ja see ootamine, et keegi nüüd sulle lõpuks ka vastaks, samal ajal jääb raha iga päevaga aina vähemaks, on masendust tekitav. Vahel tuli küll mõttesse, et tahaks lihtsalt ära põgeneda tagasi sinna kindlasse kohta, kus kõik tundus palju lihtsam. Aga nagu öeldakse, iga algus on raske, vahet ei ole kus sa oled või kes sa oled. :)
Peale ühes kõige jubedamas kohas proovipäeval käimist, mõtlesin küll et kas tõesti kõik köögid Austraalias on sellised? See, mis seal toimus, seda on raske isegi sõnadesse panna..
Täielik korralagedus, segadus, ühe käega pesed nõusid, teise käega praed liha, samal ajal kui tellimused tulevad jooksed läbi saali oma mustade riietega et teenidajatele kohvitasse viia?
Köögis oli 1 kokk, kes pidi reaalselt mingi 4 inimese tööd vähemalt korraga tegema. Inimesed lõugasid ja ma lihtsalt olin nii segaduses, sest ma ei saanud aru mis ma tegema pidin. Siis küürisingi enamuse ajast külma veega nõusid(ega sooja vett ka polnud ju), et mitte kellegil ees olla. Lõpuks tuli mingi teisest rahvusest mees mu juurde ja ütles et ma pean tegema 7 salatit ja mul on aega 1 tund ja teda ei huvita. Muidugi ta ütles et näitab ja õpetab mulle, ehk siis ma mõtlesin, kui raske see ikka olla saab. Aga tuli välja, et ka tema ei teadnud, kuidas neid asju täpsemalt teha tuleb. Ta oli 1 korra neid teinud ja ta liigutused olid nii aeglased, vahepeal kadus üldse kuskile minema ja ma arvan, et poole tunniga suutsime ära teha 2 salatit. Ta ei osanud seletada ja enamuse ajast mölises minuga, et ma nii aeglane olen, kuigi ta isegi ei käskinud mul midagi muud teha peale salati pesemise? ja kui seda tegin sain jälle öiendada, et ma teda ei jälgi pingsalt? Ühesõnaga neelasin kõik alla ja kui kõik salatid valmis ja ette saime, tuli boss ja hakkas temaga õiendama,et mis mõttes salatid hilinevad.. ja muidugi see mees vastas. et mina olen süüdi.
MINA? mida kuradit? mida ma üldse tegema pidin? ma olin seal olnud ainult mingi 4-5 tundi ja ma olen süüdi, et mingi mees oma tööga hakkama ei saa? Vau. See hetk mõtlesin küll, et siia ma enam oma jalga ei tõsta, lihtsalt kõnnin minema ja kõik. Õnneks see boss ütles mulle peale seda tuimalt, et ma võin nüüd minema minna ja ta helistab kui mind vaja. Jumal tänatud! Kui see kõne ka oleks tulnud või tuleb veel, siis ma olen kindel, et lihtsalt ignoreerin seda. Kui ma sealt majast välja astusin oli mul niii halb tuju ja üldse süda paha, sest ega töötajad siis süüa ei saa ju. See kõik tekitabki neid ''tahan ära põgeneda'' hetki, aga ma teadsin, et ma ei saa alla anda ja käisin Perthi nn. töötukassas, kus sa paned end kirja ja otsid ise sealt tööd ning sealsed töötajad aitavad ka sul seda teha. Ja tänu sellele saingi endale uue töö. Muidugi kardsin seda kohta, aga mõtlesin peas, et ega sellest eelmisest kohast midagi hullemat vast olla ei saa ja küll kõik hästi läheb. JA LÄKSKI! ma käisin töövestlusel ära ja juba siis nägin, et töökorraldus on paigas, inimesed naeratasid mulle ja mingit segadust ei olnud. Eile, kui esimesel tööpäeval käisin nautisin seda nii väga, sain palju uusi asju proovida ja õppida, mul oli lõunapaus ja hommikul sain isegi mingeid pannkooke! Mina õnneks meeldisin ka neile ja saan sinna edasi jääda :))))! Ainuke asi on see, et see koht on natuke kaugel, pean 2 erineva bussiga sõitma ja pärast veel mingi 2km jala kõndima, aga saan hakkama, sest ma tahan seal edasi käia ja tripin seda maad heameelega.
Aga olgu, praegu peangi tööle lippama, eks Liisa kirjutab ise, kuidas tal tööl läheb :)
Seniks aga olge mõnusad, pärast ehk lisame pilte ka siia, kus vahepeal käinud oleme :)
Järgmise korrani kallid!
No comments:
Post a Comment